ANNETAMISE SEADUS
Kui me kogeme tänulikkust, siis tekib loomulik soov midagi vastu pakkuda. See omakorda tekitab armastuslikud suhted ning sellises keskkonnas on meeldiv ja kerge elada. Kaasaegses maailmas on igaüks iseendale keskendunud ning kogeb tänulikkuse asemel ärevust ja pretensioone. Sellisest suletud ringist saab välja murda tänulikkuse seadust tundes.
“Seadus” tähendab seda, et see toimib igas tingimuses, samuti nagu iga füüsika seaduski, mida koolis õpetatakse. Igaüks saab ise selle toimet kontrollida.
Annetuste tegemise hüved
Inimene, kes annetab:
- Tunneb ennast vajalikuna, tema eneseväärikuse tunne kasvab
- Kogeb teadlikkuse kasvu; tema elu muutub mõtestatumaks
- Suurendab sellega oma füüsilisi ressursse (tervis, jõud, ilu)
- Suurendab sellega oma materiaalseid ressursse (tekivad uued teenimisvõimalused, talle tagastatakse võlad, tema palk tõuseb, talle “langevad kaela” kingitused ja soodsad võimalused)
- Temas arenevad head omadused (lahkus, alandlikkus, omakasupüüdmatus, loobumuslikkus)
- Parandab iseenesest suhteid igal tasandil (esiteks on sellise inimesega meeldivam suhelda; teiseks, sarnane tõmbab sarnast ehk siis tema ümber tekib rohkem inimesi sarnaste heade omadustega)
Kokkuvõttes on annetuste tegemine igast küljest väga soodne. Kuid on vaja teada, kuidas seda õgesti teha.
Kellele võib annetada?
Annetada võib igale elusolendile, kui see toob head. Tulemuse eest vastutavad võrdselt nii saaja kui ka andja.
Kuna me vastutame oma annetuste tagajärgede eest, peaksime hoolega valima. Vahel võib keegi osavalt meiega manipuleerida ja me anname emotsioonide ajel viimase ära. Otsustavaks momendiks on annetuste puhul hoopis mitte see, et me midagi ära andsime, vaid see, kuidas seda kasutatakse. Näiteks kui me annetame mõnele kerjusele, võib meile tunduda, et tegime suure heateo. Aga kui seesama inimene ostis meie antud raha eest järjekordse doosi narkootikumi ja suri, siis jääb meie hingele sellise “heateo” eest hoopis tapmise patt.
Ideaalis peaksime annetama braahmanatele ja pühadele inimestele, kuna tänu oma puhtusele ja tarkusele garanteerivad nad annetuste õige kasutamise. Seega võibki annetada vaid pühadele isiksustele, templitele või siis rangelt jälgides, kuhu see raha läheb. Ja heategevuslike, kultuuriliste ning religioossete organisatsioonide ülesandeks on omada läbipaistvat eelarvet ning vastutust.
Mida ja mille jaoks võib annetada?
Annetada võib ka muud peale raha. Kui me kohtame näljast kassipoega või külmunud inimest, on meie kohuseks kuidagi aidata. Taimetoitu ja kasutatud riideid võib annetada praktiliselt igal juhul. See toob hüvangut.
Väga soodsaks peetakse annetusi sellistes valdkondades nagu teede ehitus, eluasemed, loodushoid. Sealjuures võib annetada mitte ainult raha, vaid ka jõudu, aega jmt.
Veelgi soodsam on annetada pühapaikade ülalpidamise, templite, palverännakute toimumise või tõeliste teadmiste levitamise jaoks. Selliseid annetusi tegevad inimesed ei pea kunagi puudust tundma.
Annetada võib seda, mida on:
- Aeg
- Energia
- Teadmised
- Raha
- Toit, riided jmt.
Millises meeleolus tuleks annetada?
Ka annetamise meeleolu on tähtis. Alljärgnevalt mõned pühakirjades toodud soovitused:
- Püüdke vältida kiitust (võib annetada inkognito või siis mitte teiste ees kiideldes)
- Tehke seda omakasupüüdmatult (annetage niipalju, et pärast ei kahetseks; kergemeelsus on ahnuse teine külg)
- Tehke seda regulaarselt (regulaarselt tehtavaid asju peetakse vaimse maailma seaduste kohaselt katkematuteks)
- Annetage omaenda tahtel ja otsusel (ärge lubage endaga manipuleerida ega midagi välja meelitada – ekspluateerimine ja ärakasutamine ei oma vaimsusega midagi ühist)
- Annetage teadlikult (teadke, kellele ja mille jaoks, võtke endale see vastutus, ja kui vaja, siis kontrollige)
- Ärge soovige midagi vastutasuks, olge lihtsalt “andja”, aga mitte “kaupleja”
Kõiki neid tingimusi pole keeruline järgida. Sel juhul toob annetuste seadus hüvangut nii materiaalsel kui ka vaimsel tasandil. Mitte ilmaasjata pole üks Jumala nimesid Yajna ehk ohverdus. See seadus loodi algselt selleks, et meid Jumala – kõige Allika – juurde viia, ja et me sel koduteel ei peaks millestki puudust tundma.